38 Haanja maratoni muljed

Fantastiline koht, korraldus, loodus. Ühesõnaga kõik oli super. Ka toimumise kellaaeg , kell 11 oli kui rusikas silmaauku. Sel ajal on juba organism piisavalt ärganud ja valmis rajale tuiskama, vastupidi TM, mis algas juba kell 9 hommikul.

Ilma lubas sõidu ajaks ca -7 ja ca 5m/s tuult. Ehk tuntavat tempi kusagil -10. Kohale jõudnuna sain aru, et vesti võib peale panemata jätta. Ehk lepin 3 kihiga, mis sõitu arvestades osutus ka paljuks. Kaela tõmbasin külma kaitseks ehitusmaski, mille pea 5 km pärast kõhukotti poetasin, kuna ilm läks järjest soojemaks ja päike kuumemaks. Isegi kindad ja müts tundusid olevat ülemäärased, kuid neid ma ära ei visanud.

Suusad lasin ette valmistadada Tartu lauluväljaku all suusavendade juures. Ja tõele au andes suutsid nad suusad täitsa hästi ära määrida. Võibolla ise oleks suutnud küll veidi paremini libisema panna, kuna kanna osast olid nad veidi üle piiride määrinud ja see takistas algupoolel libisemist, seevastu pidamine oli algul ca 10-15 km hea ( ilm -5 juures). Siis aga ilm soojenes ja pidamine läks hapramaks ja libisemine paremaks. Kuid kurta ma väga ei saanud. Eks kõigil olid ilmastikutingimused samad ja tuli tehnikat korrigeerida vastavalt ilmnastiku oludele, oma jõuvarude ja oskustele tuginedes.

Mingisugust strateegiat mul enne sõitu välja mõeldud ei olnud. Kui, siis ainult niipalju, et viimaseks ma jääda ei tahtnud.

Stardijärjekorra nr oli 1015, mis tähendas startimist viimasest grupist nagu tavaks saanud. Seljataga oli vahest 10 – 20 kaaskannatajat. Ei hakkanud enne stardipauku lindi taha end trügima, et stardikoridoris ca 40-50 kohta võita.

Stardipauk kõlas, ning rajale lasti esimesed 100, siis ca 20-30 sek pärast järgmised 100 ... jne. Kuna lõpuks sain teele ka mina. See oli väga mõistlik otsus korraldajate poolt, kuna vastasel juhul oleksid tekkinud esimese tõusunuki peal kordades hullemad tropid. Otsustasin väga „hullu mitte panna”, sest ei tahtnud suuski , ega suusakeppe murdma hakata. Ei hakanud ka radade vahelt trügima. Aga sellele vaatamata pidin 1,4 km korraliku kukkumise tegema, kuid õnneks pehmesse lumme. Kukkumise korraldajaks oli just üks selline „ülbik” , kes radae vahelt püüdis oma kohta parandada. Kuna ees, oli kukkunud ca 4-5 võistlejat terve raja laiuses, ei jäänud muud üle, kui otsida piisavalt pehme koht raja ääres ja sinna tuisata. Õnneks oli mugavalt pehme ja ilma suuremate probleemideta sai sõitu jätkata. Rütmi lõi segi, kuid see oli ka kõik. See jäi minu ainukeseks kukkumiseks, võttes arvesse kui hullud laskumised olid ja suusatajatele, kes kavatsesid laskumiste peal sahka sõita. Laskumistel oli tõepoolest hea sõita uisusuusaga. Hästi kontrollitav ja kiiresti sai tasakaalu tagasi, kui asi kippus käest ära minema. Pärast telefoni lumest otsides ja politseinikutega rääkides sain teada , et esimese TP juures laskumisel oli olnud üks tõsine kukkumine, kus üks 100 oli siruli. Usun, et see võis olla liialdus, kuid 30-50 võis olla täitsa reaalne. Suutsin edasisi kukkumisi vältida, mööduda, teistest üle hüpata. Ning kõik kukkumiste põhjustajad keda mina nägin olid radade vahel „siiberdajad” –suusakultuuri puudumatus.

5 km . Stardijoone ületasin ca 4,5 min pärast avapauku. Umbes 5 km juures mõtlesin, et tühja kah, punnitan niipalju kui suudan, kui 10 – 20 peal täitsa ära kustun,siis kustun, kui mitte, siis pingutan lõpuni välja.

Aeg stardipaugust: 0:34:44 , avg 162

10 km. Enesetunne oli väga raske. Sellest annab ka märku ka kogu distantsi kõrgeim keskmine ja maksimum pulss. Joogipunkti tuli tükk maad oodata. Ootasin pingsalt TP märki. Energiat ei saanud selle punktiga küllaldlaselt juurde ja umbes 12 km juures sõin sisse esimese geeli, mis andis juurde korralikult energiat nagu meremees Poppey´l spinatit süües.

Aeg: 0:30:58, avg 182 ,max 195

1:05:42

15 km. Peale 15 km sai läks juba rada hõredamaks ja sai enda tempot sõita. Vähem oli trügimist.

Aeg: 0:21:44, avg 177

16,1 km. TP tuli nii ootamatult, et selleks ajaks ei jõudnudki uuesti janu ega söögiisu tekkida. Aga varuga püüdsin juua igas TPs 3 topsi jooki , süüa hapukurki ja koduleiva viilu.

Aeg kohe peale TP 1:37:20 . See tähendab seda , et ca 10 min kulus 1,1 km läbimiseks ja toidupunktis passimisele. See näitab palju ma kogusin kaotussekundeid TP-s. Umbes 5 min. Seda on palju.

20 km Pool maad läbi. Kestan. See on hea märk. Jõudu on . Järgmine TP 6,5 km jäänud

Aega kulunud : 1:49:27 , avg 178

25 km Tarbisin ära magneesiumampulli ennetavalt krampide tekke vastu. Hakkasin tasapisi kohta parandama.

Aeg: 0:20:01, avg 180

30 km Võtsin sisse teise geeli. Püüdsin väikeseid laialivalgunud gruppe kinni. Rabelema ei hakanud. Sõitsin ca 4 km ühe jänese tuules, aga tema tempo osutas liiga kiireks. Lõpuprotokollist vaadates, sain tast lõpus 5-6 min jagu.

Aeg: 0:22:59, avg 175

33 TP Tarbisin standartsed joogid, paar banaanitükki ja leiba, soola. Tundsin, et vaikselt hakkavad krambid tulema. Soola tarbimine oli vajalik, sest kuulu järgi munamäe sein pidi olema väga valus katsumus. See tõus oli ikka korralik ronimine. Lumi oli pehmeks tambitud ja üles mineks oli päris keeruline. Tõusul isegi proovisin kahest mööduda, kuid tundsin kuidas vere maitse hakkas suhu tulema ja jalg vaagus krambi – mitte krambi piirimail. Peale “seina” tuli veel üks lauge tõus. Siis polnud enam nuud midagi kui võimalikult alju paaris tõukeid. Endagi üllatuseks jätkus jaksu paaris tõukeid lasta. Eriti metsa all, kus oli jäine ja lippe väga super. Selg hakkas veidi valutama, kuid ei midagi katastroofilist.

Aeg: 2:49:17, avg 170

35 Endast kedagi mööda ei lasknud vaid parandasin mõne peanaha jagu oma kohta.

Aeg: 2:57:05

40. LÕPP!!

3:25:20, koht 754.

Sõiduga jäin väga rahule. Maaliline maastik, tehniised laskumised .. hea sõit. Kui vähegi vormi on,siis järgmisel aastal uuesti.