Esimeses 100 + on läbitud ja vaikselt olen hakkanud taipama uisutamise põhitõdesid.
Ausalt öeldes vaimusilmas uskusin, et uisutamine on palju keerulisem. Uskusin, et õppeprotsess on palju pikem, vaevanõudvam ja verisem. Pthui-pthiu, aga pole veel siiamaani külge maha pannud. Paaril korral olen suhteliselt lähedal sellele olnud, kuid läbi ime ja olematu osavuse olen siiski ratastele püsima jäänud.
Mida olen õppinud:
- seisan uiskudel talutavalt.
- vaiksel hool suudan piduriga pidurdades seisma jääda.
- talutav tehnika, mis lubab sõita max kuni 20 km keskmise kiirusega.
- suudan korraga sõita 1 h.
- kindlus laugetel laskumistel, mis ei eelda kiiret pidurdamismanöövreid ega muid trikke.
Mida tuleb õppida ja parendada:
- PIDURDAMIST. Nii piduriga kui ka T pidurit.
- Tehnika! Tõuge jääb poolikuks ja osa jõu pingutusest läheb kõrvale.
- Erinevaid manööverid,Tagurpidi sõitu
- Tuules sõitmist.
Kui kõik läheb hästi võiks isegi proovida rulluisu maratoni läbida. Kõige enam pelgan suurt gruppi või siis pigem kukkumist grupis.
Kindel, mis kindel on see, et enne maratoni tuleb teha endale üks korralik kukkumis -ja pidurdus koolitus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar