Jooksmisega sai tegeletud täpselt niisama palju, nagu iga teine keskmine Maarjamäe kodanik. Koolis sunniviisiliselt, piitsaga taga ajades oli max distants 2-3 km.
Esimesed vabatahtlikud jooksudistantsid on mäletamistmööda ajast 2002, ja needki hetke emotsioonidest tingituna. Distantsiks võis olla maksimaalselt 4-5 km.
Arvasin, et rohkem ei olegi võimalik joosta. Vähemalt mina ei ole enamaks suuteline.
Aastad möödusid ja aasta 2007 võis olla see, kui sai esimest korda väisatud 10 km järjest. Siis tundus see metsik enese ületamine ja loomalik saavutus. Sellest ajast peale ma olen end vaikselt liikuma sundinud. Siis kui olin hakkanud jooksu juba veidi nautima, tekkis põlvehäda, mis ei kannatanud rohkemat jooksu, kui 5km korraga. Vastasel juhul tekkisid koormusvalud, põlv läks paiste ja muutus siniseks.
2008 alguses jõudsin järeldusele, et viga oli suuresti kinni mu spordijalanõudes, mis olid mind tänuväärselt teeninud juba 4 aastat. Tegin väljamineku ja soetasin endale Adidas Adistar Cusionid. Kohe oli teine tunne ja põlv kannatas juba suuremaid koormusi.
Niisiis soovitus Teile, kes te alustate jooksuga, muretsege endale kõige ennem jooksu “sussid”. Ja nendega tasuks joosta kuni 700 km, siis on jooksuks vaja uued ketsid muretseda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar