33

Peale maratoni suusad taas jalga .
Tartus 11 km, 58min

TM - Tehtud ja rahul.

Niisiis väikesed muljed esimest TM-st.

Varahommik:

Hommik algas kella 6.30 paiku. Ca 40 min kauguse autosõidu kauguselt stardikohast. Hommikusöögiks 4 helbe pudru moosiga ja paar võileiba. Pool tunnikest enne starti üks müslibatoon. Rajale võtsin kaasa 0,5l külma vett ja 3 geeli. Vesi aga loomulikult jäätus esimese 50 minutiga. Edaspidi täitsin pudelit igaks juhuhuks sooja tee või spordijoogiga.

Kõige enam kartsin hommikul riietumist, sest lubas ju -13 ja korralikku tuult, vähemalt hommikupoole. Oli meeldiv üllatus, kui hommiku välja minnes tundus ilm suht vaikne. Ja õnneks seda ilmavaikust jagus terveks distantsi ajaks.

Stardist:

Startida tuli tagant 11 stardigrupist. Kõikidel ümbritsevatel maratoonlastel oli mõnus meeleolu ja eriti mõnusaks tegi veel hommikuna ühiskondlik võimlemisüritus. Kõlas stardipauk ja kõik see mass hakkas liikuma. Tegin vea , et valisin stardiks sisekurvi. Väliskurvi seltskond liikus sisekurvi seltskonnast kordaes kiiremini. Nägin möödumas 7000+ stardinumbritega inimesi, mis ei teinud tuju väga heaks. Stardijooneni jõudmiseks kulus vist küll umbes 4- 5 minutit ja tempot dikteeris pikk rahvarodu. Proovisin enda kohta tasa ja targu parandada , ilma suure trügimiseta.

1) Matu TP 12km peale jõudsin 1:12 h, kohaga 3698. St, et olin tubli 400 inimesest esimese 12 km mööda saanud. Aga see möödumine tuli oma hinnaga. Matu juures hakkas väikene haamer tulema. Laskumistel sahka pidurdamine ja kohati seisma jäämine, pidev radade vahetamine pehmes lumes, kiirendus, pidurdus – kõik see andis tunda.

2) Harimäe TP 23 km. 1:48 h. Tõsisem haamer. Väsimus andis märku. Küsisin TPs, et „kas see oligi siis Harimäe tõus?” Olin jõudnud selgusele, et vahepeal peab tempot alla võtma, sest tundus juba ka et kuskil rinnus hakkas pistma. Ja kindel oli ka , et aja peale pole mõtet hakata pressima. Kõige tähtsam on finishini tervena jõuda. Olin andnud lõiguga ära u 50 kohta. Suusaga olin täitsa rahul. Lolli peaga mõtlesin, et kui veel sellised tõusud jätkuvad, siis käin möördepunktist läbi ja lasen pidamist juurde panna. Enne seda olin vahetult sõitnud kellegi pidamisteibist üle, mis võttis libisemise ikka täiesti kinni. Tegin uue peatuse ja hakkasin pidamist maha nühkima, kuna sain aru , et mul oli all endalgi piisavalt hea pidamine ja see suurt mulle midagi juurde ei andnud. Takistas ainult libisemisomadusi. Järgmine TM ma seda viga enam ei tee. Kui natukenegi peab, siis panen sellega ka lõpuni.

3) Kuutse TP 32km 3:18:30. Taas ca 100 kohta kaotust. Vahetult enne punkti võtsin sisse esimese geeli, või õigemini väikse ampsu, kuna pakk libises näppude vahelt lumme. TP sõin juba tõsisemalt soola, vältimaks tõsisemaid krampe. Proovisin igas punktis juua vähemalt 3 topsi misiganes vedelikku, mis kätte sattus -mustikasuppi, teed ,jõujooki.

(allikas:tm.ee)

4) Peebu 4:04:38 , 39km. Vaimselt kõige raskem osa oli 30 ja 40 km vahel. Lugesin pingsalt igat km tähist. 1 km tundus olevat vähemalt 5km pikk. Mõtlesin , et äkki on rajameistrid nalja teinud ja pannud märgid valesti. Peebus veendusin, et see nii ei olnud. Koht 3764

(allikas: R.Ruut)

5) Palu 4:47:37 h 46,6km. Sildid raja ääres algasid juba number 1 –ga. See andis jõudu kõvasti juurde.

Koht 3688.

6) Hellenurme 5:27:22 53,5. Veel ainult 10 vastu pidada. Sõin ja jõin korralikult ( nagu igas punktis) ja tundsin rõõmu, et järgmine TP on juba finish, kus mind ootab meeõlu ja hernesupp. Paljudele tundus sile lõpuosa väga raske ja piinarikka teekonnana, kuid mulle meeldis . Sain sõita ka muus tehnakas, kui lihtsat vahalduvat sammu. Sest selleks ajaks oli mul selg juba päris valus, ja paaristõuked olid seljale nagu paradiis.

Koht 3618

7) Finish 6:23:44, koht 3555, ehk viimase 10km parandasin 63 kohta oma positsiooni. Ja 3km enne lõppu kohvipaus oli ainus TP millest ma otsustasin loobuda, sest finsih oli silme ees juba liiga värviline.

See oli kindlasti kõige kõvem pingutus, mida ma oma lühikese elu jooksul olen ette võtnud. Üle 6h . järjest rassida on hoopis midagi muud kui 3-4 h. See, et aeg ei tulnud alla 6h mind eriti ei heiduta. Muidugi võib nuriseda raja seisukorra üle, kuid eks kõigil olid enam-vähem tingimused võrdsed. Rahvas ja ilm oli super. Järgmisel aasta uuesti.

31 e. negatiivne

Kuna oli tegu pühapäevaga, otsustasin teha ühe korralikuma sõidu malbes tempos. Kuid võta näpust. Ei olnud kohe üldse sõidu tunnet ega minekut. Otsustasin, et ei hakka end piinama ja lõpetasin peale 13 km läbimist. Sõidus peab olema ikkagi mõnu ja kui mõningatel päevadel seda pole, siis ei tasu hakata jõuga ka väänama.
Järgmisel päeval peale sõitu hakkas hommik tatise nina ja paksu peaga. Täna, päev hiljem on asi ainult hullemaks läinud. Põhiline on, et asi enam hullemaks ei lähe, sest sõiduni ju mitu tubli päeva ees.
Miks on alati haigustel nii hea ajastatus ?
Loodetavasti jõuab veel korda saada.

30 täis

Täna oli tore pirital sõita. Alustasin sõitu uue kurvi äärest. Olles läbinud mõnisada meetrit nägin mitmeid suusatajaid , kes vastassuunas mulle vastu kimasid. Ei saanud aru milles konks. Ei möödunud palju, ainult 100 meetrikest, kui avastasin et sõidan kott pimedas. Nimelt rajavalgustus oli puudulik ca 2 km ulatuses. Igati tore. Klassikajäljes oli turvaline ka, kui jätta välja laskumine, kus suutsin ka püsti jääda. Eks kohaneb kõigiga, ka pimedaga. Samas pimedas kannatas tehnika, mis niigi olematu.
Plaan oli teha väikest intervall treeningut. Esimesed 25 min sissesõit madalal pulsil, ja siis teine pool tempokamalt. Päris võhmale võttis, arvestades ka seda, et libisemine polnud ka suurem asi. Tundus, et pidamise ala läks jäässe ja tõmbas kinni.

sum: 57min / 10.9 km

29

Tundub, et tervis hakkab taas paremaks minema. Enam sellist vastikustunnet sõidust ei tekkinud. Ja üldse oli mõnus tunne kulgeda. Võis olla ka asi selles, et ei tapnud end teadlikult ja püüdsin sõita nii umbes maratoni tempos.
Enne rajale minekut hõõrusin vana pidamise maha ja panin uue peale, sest seal all oli selline rokka ja mustuse kiht, et viimastel kordadel ei saanud suuski pea üldse enam pidama.
Määrde osas asi teine. Määret lihtsalt pole, kuid ega ma eriti ei kurda, et ei libise. Kui üle 2- 3 kihi pidamist alla ei pane, siis libiseb ikka. Sest kui kihte läheb rohkem, siis mõjutab see korralikult libisemise omadusi.
Mingi anomaalia kummitab mind seoses pöialdega. Peale igat sõitu on pöidlad tundetud ja surisevad. Ei tea, kas võib asja ajada vale tehnika või paksude villaste kinnaste süüks.

Siin hea näide. Kui järgneval aastal peaks olema lumepuudus, siis saab ka niimodi
Sum siis: 1:25 h/ 16 / 159 .

Rada

( tartumaraton.ee)

28

1 km Ujumine Kalevis.

27

Olümpiani 5 päeva, Tartu maratonini täpselt 2 nädalat.
Täna otsustasin teha tunnise otsa. Kuid enesetunne oli täitsa hea ja sõit venis 2 tunniseks. Distants 3 *7,2 km ringi. Stabiilses tempos 40 min ring. +-1 min.
Suur ring oli nii heas konditsioonis, et oli patt mitte seal sõita. Samuti oli heas seisus Ambose kõrval olev lemmik laskumine, mis kannatas ilma pidurdamata läbi sõita ( juhul kui julgust piisavalt)
Viimasel ringil pidi end veidi tagasi hoidma, kuna hakkas korralik vedelikupuuudus tekkima. Reeglina olen suuteline ilma vedelikuta kulgema max 1- 1,5 h, mis tähendas seda, et viimasel ringil tuli paari kilomeetri tagant otsida raja äärest värsket valget lund ja lasta hammaste vahel krõbiseda.
Muidu mõnus trenn ja mis kõige olulisem -rahvast oli vähe. Umbes sama palju kui seda oli -20 pakasega. Tundub, et kõik käivad sõitmas valgel ajal.

Sum: 21,7 / 2 / 161

26

Tundus, et haiguse vimm on minema pühitud ning otsustasin minna ja teha ühe korraliku sõidu.
Kurvastuseks pidin end korralikult tagant sundima. Ei olnud sellist entusiasmi sees nagu seda oli veel paar nädalat tagasi, mil tuli pigem end tagasi hoida, sundimisest ei saanud juttugi olla.
Juba esimeste kilomeetritega sai aru, et kerge täna olema ei saa. Süda lõi pidevalt tumepunase joone peal- hapniku ei olnud, hingata raske. Arvasin ekslikult, et see äkki möödub. Raske oli sõita normaalse tempoga, raske oli väga madala tempoga. Esimese 6.8 aeg tuli 37 min kanti, avg 167-ga. Otsustasin teisel ringil tempot langetada. Teine ring siis 42 min, aga keskmine pulss jäi samaks.
Viimased 5 km sõitsin väga vaikses tempos metsa all, mis aitas lõpuks tempo 164 juurde viia.
Enesetunne oli pidevalt selline, et pulss 180+ peal. Ja madala tempoga jäi see tunne samaks.
Suusk justkui libises ja 3+ hinde saaks ka pidamisele anda, kuid ei saa aru, mis mäda on. Samuti tehnika logises korralikult. Kardan, et kui olukord ei parane, siis saab maraton päris keeruline ettevõtmine olema. Samas pingutama peab ja loodan, et saab taas end sõidukorda seatud.

Sum: 18,6 / 1:55:00 / avg164