Õues oli -1,-2.
Tahtsin jõuda velotrekile 18.30 , et soetada rattapoest pidamsimääre, kuna kahtlustasin, et see määre, mis all enam ei pea. Kuid kurvastuseks oli pood juba kinni.
Siis laenutasin 150 kepid ja läksin rajale. Paarsada meetrit sõitnud, avastasin, et tasku on lahti. Taskus oli välja piilumas pangakaart. Ei kulunud kaua aega avastamaks, et kadunud on autovõtmed ja telefon. Oi kurja. Kui arvestada, milline kontingent vahest Pirita rajal käib, siis olin mõttes juba hüvasti nendega öelnud. Helistasin kiirelt Andrese telefoniga enda numbrile. Vastus, et telefon on välja lülitatud või levist väljas kustutas kõik lootused. Kiiresti ots ringi ja velotreki administraatori tädi juurde.
Admin avas oma leiulaeka ja suureks rõõmustuseks oli seal näha tuttavat telefoni ja pleierit, mida ma sealt leida ei lootnudki, sest mõtlesin, et see on kodus kuhugile kapi taha kukkunud.
Autovõtmeid seal polnud, kuid minuti pärast tuli üks naisterahvas ja ulatas mulle ka need üle. Suur-suur tänu ausatele ja headele inimestele. Neid on tegelikult meie seas rohkem, kui me arvata oskaks. Olge ka Teie.
Esmalt oli naisterahvas leidnud rajalt telefoni ja mõned tõuked hiljem autovõtmed. Siit tuleb õppida, et enne rajale minekut kontrolli taskute olukord ja lukud kindlasti üle.
Ja, et sellest vähe. Olin auto juurde jõudnud, tundsin, et midagi on mäda. Kus on suusad?
Jooksin kiirest laenutusse tagasi kuna unustasin laenutusest ära tulnuna suusad sinna kuivama.
Teen autoukse lahti ja kuulen mingit kolksatust. Telefon kukkus kolksatusega ja libises auto alla lume sisse. Õnneks päästsin ta uuesti.
Otsustasin, et ei tee ühtegi üleliigset liigutust ja sõidan rahulikult koju. Kes teab, mis veel juhtuda võib.
Et ilm oli selline, et suuska pidama ei saanud, tegin valdavalt paaristõukeid.
sum: 10,5 km , ca 1:05:00, avg 147
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar